Eesti Vabariik 107

Täna 107 aastat tagasi kuulutati Pärnus välja Eesti Vabariik. Toimus see Endla teatri rõdult. Selle teatri ees aga asus kitsarööpmelise raudtee jaam. Tänavu tähistab Pärnu linn vabariigi aastapäeva samas kohas kus on tehtud see foto. Vaadates tagasi ajaloole siis tiksub kell sündmuste suunas, mis toimusid 130 aastat tagasi. Nimelt algas Pärnu – Valga raudtee ehitus koos Mõisaküla nimeks saanud kohast Viljandisse mineva haruteega. Selle raudtee valmimine ja edasine tegevus tõi kaasa tööstusrevolutsiooni selle raudtee mõjupiirkonnas. Tööstusettevõtteid, vabrikuid ja töökodasid tekkis nagu seeni peale vihma. Sadamate käive kuhu raudtee suundus kasvas oluliselt. Suurt kasu said ka põllumehed kes said oma toodangut turustada ka kaugemates piirkondades samas oli uuem põllumajandustehnika neile lihtsamini kätte saadav. Tööstus aga vajas suurel hulgal töökäsi, mis aitas kaasa elanike kasvule paljudes piirkondades. Tänu sellele raudteele tekkis Mõisakülla asula, mis kasvas linnaks, väiksest Alliku külast sai Türi linn Järvamaal ja hiljem tekkisid veel uusasundused Alutagusel jne. Suurematest ettevõtetest võiks ära märkida Pärnu ja Tallinna sadamad, raudteetöökoda Pärnus Papiniidus, mis veidi hiljem müüdi Waldhoffi vabrikule ja Waldhoffi tselluloositehas ise Papiniidus. kitsarööpmeline raudtee hakkas tehast varustama puiduga. Edasi Mõisaküla raudteetehas, Türi paberivabrik, Rapla tellisetehas. Paljud tööstusettevõtted said kitsarööpmelise raudtee harud oma õuele näiteks nagu Viljandis, Kohilas, Sakus ja hulganisti Tallinnas. Võib kinnitada, et kitsarööpmeline juurdeveoraudtee oli Eesti majanduse üks olulisemaid alustalasid. Ka iseseisvuse kaitsel oli sel raudteel oma suur roll, vabadussõjas osales viis kitsarööpmelist soomusrongi. 1928. aastal võttis riigikogu vastu “Raudteede arendamise seaduse”, mille põhjal oli kogu Eesti territoorium kaetud kitsarööpmelise raudtee võrguga ja see ei olnud kellegi poliitilise ambitsiooni tõttu vaid see oli reaalne vajadus. Paraku ei realiseerunud seadus täiel määral Nõukogude okupatsiooni tõttu. Seega eelnevat juttu arvestades on selle raudtee ajalool riiklik tähtsus mida pole endale suutnud teadvustada valdkonnaga tegelevad riigiametnikud ja ka varasematest perioodidest kohaliku võimu esindajad. Meie muuseum tegeleb just valdavalt selle ajaloo säilitamise ja propageerimisega, mistõttu on sellel riiklik tähtsus. Kuna asjaolude sunnil peame jätkama Lavassaares, mis ei ole otseselt seotud juurdeveoraudteega vaid turbatööstusega, siis on vaja see maailm sinna üles ehitada. Ja selleks, et see muuseum töötaks ka edaspidi seaduse mõttes muuseumina on vaja palgalisi spetsialiste. Paraku piletimüügi tulust selleks ei piisa. Asja saaks lahendada riik aga selle esindajad on juba aastaid teemale selja pööranud ja oma lubadused täitmatta jätnud. Ka sponsorlus aitaks midagi lahendada aga paraku siingi ühiskond ei ole suurt sellest välja teinud ning senistest toetajatest raudteefirmadest üks läks erastamisele ja teisel on omanik (riik) pannud peale kohustused, mis ei võimalda sponsorlusega tegeleda. Sellise tunnetega võtame siis vastu Vabariigi aastapäeva ja läheneva kitsarööpmelise raudtee juubeli. HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA! Ja ootame sponsoreid!